Pärimine puudutab varem või hiljem iga perekonda, kuid paljud ei tea, millised on testamendi vorminõuded või mis juhtub, kui testamenti pole. Selles artiklis selgitame pärimisseaduse põhireegleid, tuginedes Riigi Teatajas avaldatud pärimisseadusele, Riigikohtu praktikale ja Notarite Koja selgitustele.
Pärimine seaduse või testamendi alusel
Eestis toimub pärimine kas seaduse alusel või pärandaja viimse tahte alusel, mis on väljendatud testamendis või pärimislepingus. Kui testamenti ei ole, pärivad seadusjärgsed pärijad seaduses kindlaks määratud järjekorras. Testamendiga saab pärandaja seda järjekorda muuta, kuid mitte täiesti piiranguteta, sest teatud lähedastel on õigus sundosale.
Seadusjärgsed pärijad ja abikaasa osa
Esimese järjekorra pärijad on pärandaja alanejad sugulased, eelkõige lapsed. Üleelanud abikaasa pärib koos esimese järjekorra pärijatega võrdselt lapse osaga, kuid mitte vähem kui ühe neljandiku pärandist. Kui esimese järjekorra pärijaid ei ole, pärib abikaasa koos järgmiste järjekordade pärijatega seaduses ettenähtud osas. Abikaasade ühisvara puhul tuleb arvestada, et enne pärimist eraldatakse üleelanud abikaasale tema osa ühisvarast. Pärandisse kuulub üksnes pärandaja osa.
Notariaalne testament
Notariaalse testamendi koostab notar testaatori tahte järgi. Notar selgitab testamendi õiguslikke tagajärgi ja kontrollib testaatori isikut. Notariaalne testament kantakse pärimisregistrisse, nii et see leitakse pärimismenetluses üles. Notariaalne testament ei kaota aja möödudes kehtivust. Abikaasad saavad teha ka ühise testamendi, kuid ainult notariaalses vormis.
Kodune testament ja kuue kuu reegel
Pärimisseaduse järgi võib kodune testament olla tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või omakäeliselt kirjutatud. Tunnistajatega testamendile kirjutab testaator alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning märgib testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad allakirjutamise juures olema üheaegselt. Omakäeline testament peab olema algusest lõpuni testaatori käega kirjutatud, sellele tuleb märkida kuupäev ja aasta ning see allkirjastada.
Kõige olulisem erinevus notariaalsest testamendist on kehtivuse aeg. Pärimisseaduse § 25 järgi kaotab kodune testament kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testaator sel ajal elab. Kui kodusel testamendil puudub tegemise kuupäev ja aasta ning tegemise aega ei saa muul viisil tuvastada, on testament tühine. Kodune testament sobib seega eelkõige erakorralisse olukorda, mitte pikaajaliseks planeerimiseks.
Mida Riigikohus on omakäelise testamendi kohta öelnud
Riigikohus on selgitanud, et omakäelise testamendi sisu, kuupäev, aasta ja allkiri tuleb kirjutada oma käega ja ajaliselt lähestikku, üldjuhul samal päeval. Testamendi kirjutamine mitmel järjestikusel päeval võib olla lubatud mõjuval põhjusel, kuid see peab olema üks tervikprotsess. Kohtuasjas, kus testamendi sisu oli kirjutatud aastaid enne kuupäeva ja allkirja lisamist, leidis kohus, et testament ei vastanud vorminõuetele ja oli tühine. Vorminõuete rikkumine tähendab tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi tehingu tühisust.
Kui hoiad kodust testamenti kodus, saad e-teenuse kaudu teatada selle olemasolust pärimisregistrisse. See vähendab riski, et testament jääb pärimismenetluses leidmata.
Testamendi muutmine ja pärimisleping
Testaator võib testamenti igal ajal muuta või tühistada. Hilisem testament tühistab varasema testamendi selles osas, milles need on vastuolus. Seepärast on oluline, et uus testament oleks selge ning et vanade versioonidega ei tekiks segadust. Notariaalse testamendi saab tühistada uue testamendiga või notari juures tehtava avaldusega.
Testamendist erineb pärimisleping, mis sõlmitakse pärandaja ja teise isiku vahel ning mis tuleb notariaalselt tõestada. Pärimisleping on pooltele siduv ja pärandaja ei saa seda ühepoolselt muuta nii vabalt kui testamenti. Pärimislepingut kasutatakse näiteks siis, kui pärija hooldab pärandajat ja soovitakse selget kokkulepet.
Sundosa: keda testamendiga ei saa täielikult pärandist ilma jätta
Sundosa on pool sellest osast, mille isik oleks saanud seadusjärgse pärimise korral. Õigus sundosale on pärandaja alanejatel sugulastel, vanematel ja abikaasal, kes olid pärandaja surma ajal tema ülalpidamisel või kellel oli pärandaja vastu ülalpidamisnõue, juhul kui testamendiga on nad pärandist ilma jäetud. Täiskasvanud ja iseseisvalt toime tulev laps sundosa üldjuhul ei saa. Sundosa nõude kohta tasub enne testamendi tegemist nõu pidada notari või juristiga.
Pärandi vastuvõtmine ja loobumine
Pärijal on õigus pärand vastu võtta või sellest loobuda. Pärandist loobumise tähtaeg on kolm kuud alates päevast, mil pärija sai teada või pidi teada saama pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest. Loobumisavaldus tuleb esitada notarile. Pärandi vastuvõtmisel lähevad pärijale üle ka pärandaja kohustused, sealhulgas laenud. Kui pole selge, kas pärandvara katab võlad, saab pärija nõuda pärandvara inventuuri, mis võimaldab piirata vastutust pärandaja võlgade eest pärandvara väärtusega.
Pärimismenetlus ja pärimistunnistus
Pärimismenetlust viib läbi notar. Menetluse algatab tavaliselt pärija avaldusega. Notar kontrollib pärimisregistrist testamentide olemasolu, selgitab välja pärijad ja annab pärimistunnistuse, millega saab vormistada näiteks kinnisasja ja pangakontode üleminekut. Pärimistunnistus on vajalik ka siis, kui pärija soovib müüa päritud kinnisvara.
Praktiline kontrollnimekiri
1. Kui soovid kindlust, tee notariaalne testament.
2. Kodune testament kehtib üksnes kuus kuud, kui elad pärast selle tegemist.
3. Märgi testamendile alati kuupäev ja aasta.
4. Teavita kodusest testamendist pärimisregistrit.
5. Arvesta sundosa õigusega.
6. Pärijana jälgi kolme kuu tähtaega ja vajadusel nõua inventuuri.
Kokkuvõte
Testament on lihtne viis tagada, et vara läheb soovitud inimestele, kuid vorminõuded on ranged. Notariaalne testament on kõige kindlam lahendus, kodune testament aga ajutine. Seadusjärgse pärimise korral jaguneb pärand pärijate vahel seaduse järgi ning abikaasa saab vähemalt veerandi. Pärijal on otsustamiseks kolm kuud. Kui olukord on keeruline, näiteks pärandvaras on ettevõte, välisriigi vara või suured võlad, tasub enne otsustamist pidada nõu notari või juristiga.
See artikkel on üldine õiguslik ülevaade seisuga oktoober 2026 ega asenda individuaalset õigusnõustamist. Kehtiva seaduse teksti kontrolli alati Riigi Teatajast.