laen tagatiseta tähendab, et krediidiandja ei nõua kinnisvara ega muu vara panti ega käendust. Juriidiliselt on see ikkagi tarbijakrediidileping, mille tagamata risk kajastub tavaliselt kõrgemas intressis. Vaatame, millal selline laen on mõistlik ja millal mitte.
Õiguslik raamistik
Võlaõigusseaduse § 406² järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui krediidi kulukuse määr aastas ületab rohkem kui kolm korda Eesti Panga viimati avaldatud kuue kuu keskmise eraisikute tarbimislaenude kulukuse määra. Eesti Pank avaldab selle keskmise kaks korda aastas, 1. jaanuariks ja 1. juuliks. Kohus peab vaidluse korral lepingu kehtivust omal algatusel kontrollima. Seadus kohustab krediidiandjat laenama vastutustundlikult: enne lepingu sõlmimist peab ta hindama tarbija krediidivõimelisust ehk seda, kas laenaja suudab kohustuse ilma olulise raskuseta tagasi maksta. Kui hindamine jäeti tegemata või tehti hooletult, võib see vaidluses tarbija kasuks rääkida.
Maksehäire ja järelmaks
Maksehäire on krediidiandjate jaoks oluline signaal. Mõned pakkujad pakuvad maksehäirega järelmaksu, kuid ka siis peab krediidiandja hindama, kas tarbija suudab uue kohustuse kanda. Krediidikonto avamise võimalusi maksehäirega oleme käsitlenud selles artiklis.
Millal on tagatiseta laen otstarbekas
Kui summa on väike, tagasimaksete periood lühike ja sissetulek stabiilne, võib tagatiseta laen olla lihtsam kui pandiga laen, mille seadmine nõuab notari tõestamist ja lisakulusid. Kui summa on suur, on tagatisega laen tavaliselt soodsam.
Lepingu läbivaatamine
Tarbijal on tarbijakrediidilepingust 14-päevane taganemisõigus. Selle aja jooksul võib lepingust põhjust esitamata loobuda, kuid saadud raha tuleb koos kasutamise aja intressiga tagasi maksta. Taganemisavaldus tasub teha kirjalikult või muus taasesitamist võimaldavas vormis, et hiljem oleks tõendada, millal see esitati. Tarbijale krediidi andmiseks peab ettevõttel olema Finantsinspektsiooni tegevusluba. Enne lepingu allkirjastamist tasub ettevõtte nimi Finantsinspektsiooni veebilehel tegevuslubade nimekirjast üle kontrollida. Kui luba puudub, ei laiene sellele ettevõttele finantsjärelevalve ja vaidluses on tarbija positsioon märksa nõrgem.
Abikaasade vara
Perekonnaseaduse järgi on abikaasade vararežiimiks vaikimisi varaühisus. Abielu ajal soetatud vara, sealhulgas säästud ja investeeringud, on üldjuhul ühisvara. Ka abielu ajal võetud kohustused võivad puudutada mõlemat abikaasat. Abieluvaralepinguga saab vararežiimi muuta; see leping tuleb notariaalselt tõestada.
See artikkel on üldine õiguslik ülevaade, mitte isiklik õigusnõustamine. Konkreetses olukorras pöördu juristi poole ja kontrolli kehtivat seaduse teksti Riigi Teatajast.
